Mirjam Kristian

Rootsi, Åre '12

2012-01-30T17:12:00.001+02:00

See kummaline hetk, kui sa jõuad mäe otsa ja avastad, et sa oled jälle kodus! Ja mis siis, et iga aasta on pilt enam-vähem sama, kui samas paigas käia, ikka on võrratu! Natuke silmailu piltidena ka...

2012-01-29T16:03:00.000+02:00

Olen taas siin imearmsas suusakodus, Åre lähedal Duved’i külas. See on nagu lumemuinasjutumaa, kus pärast jõule ei võeta kohe kõiki tulesid majade küljest ära ja kõik särab ikka veel. Ümberringi paks lumi ja praegu ka neetult külm ilm. Lisaks veel need lõputult taevasse ulatuvad mäed, millel mõned rajad valgustustega ääristatult samuti säravad.

Ja kummaliselt kodune on, sest eelmine aasta sai ju ka suusapuhkus siin veedetud. Ainult mu narivoodi ülemine naaber, Karolina, on puudu. Seljataga on üle 600 km pikkune sõit Stockholmist siia ja enne seda veel Turu’st laevaga Stockholmi ja veel enne Helsinkist 200 km Turu’sse... Ja nii edasi. Kokkuvõttes lihtsalt palju teel olemist, benisiinijaama-kohvi peatusi ja unesegast autoaknast kaugusesse vaatamist.

Autos lõpetasin Jaan Krossi raamatu„Keisri hull“ lugemise. Kummaline ühe mehe päevaraamatul põhinev raamat, mis sisaldab 350 lk’l mitme inimese elu noorususest surmani. Lõpus lausa 1 lk keeramisega 21 aastat. Kummaline küll, et mõne inimese elu oli mahutunud nii vähesele paberile. Aga raamat oli elutõene lugu. Alguses tundus igavavõitu,aga lõpetades olin päris rahul, et läbi sai loetud.

Selline vahva tunne on (mis juhtub huvitaval kombel sageli reisil olles), et mitte midagi, mis jäi koju maha, pole väga olemaski. Inimesed muidugi on, aga olu mitte. Mis ei tähenda muidugi, et ma ei plaani miljonit matemaatika ülesannet vahepeal ära lahendada, sest matemaatika võtsin ma endaga kaasa.

2012-01-18T11:02:00.001+02:00

Esmaspäeval pärast kooli sattusin ühte väga toredasse paika. Nimelt Daisy viis mind Tauno Kangro stuudiosse-skulptuuri/kunstimaailma. See kuidas, me sinna sattusime on väga omapärane lugu, aga nii me seal lõpuks olime all korrusel, ja hakkasime kahekesi figuure voolima ühe skulptuurimeistri juhendamisel, kohv ja taustaks Indiaani muusika. Vaatasime Antsu saatel läbi kõik ruumid, mis olid täis küll katsetusi, musta tööd, plastiliinist, vahast, pronksist jms skulptuure ja palju maale/joonistusi alasti naistest. Minu jaoks oli see absoluutselt ootamatu ja spontaanne ettevõtmine. Aga huvitav vaheldus.

Vasakul istub minu neiu ja parem Daisy noormees

2012-01-17T23:09:00.002+02:00

2012-01-12T20:00:00.003+02:00

Lihtsalt mõned head ja heledad asjad...

pildid pärit tumblr'ist, kus mul kasutajat ei ole ja kuhu ma lihtsalt ära eksisin.

Loen 1. peatüki algust Milan Kundera raamatust "Olemise talumatu kergus", sest ülejäänud raamatut mul praegu pole. Nii hea, nii hea.

Some illustrations from 2011

2012-01-02T19:22:00.002+02:00

Mirjam

Making the Gingerbread House

2011-12-27T19:58:00.000+02:00

2010 maja, level 1

2011 maja, level 10, 8x suurem

Mirjam & Artur

SIGNA: Bleier Research Inc

2011-12-15T19:14:00.002+02:00

8.-15. detsembril viibis eestis taani kunstirühmitus SIGNA, mis teeb eksperimentaal"teatrit". Nii siis käisin eile õhtul ühel sessioonil. Standardi maja 9. korrusele oli loodud eksperimentaallabor, kus toimuv sõltus suures osas külastajatest. Vaatajad olid labori külastaja rollis, kes said tutvuda selle maailmaga, suhelda labori katsealustega. Seega sõltus toimuv suhtlusest. Laboris loodi ülevõimetega, ebaloomuliku telepaatia võimega, inimesi, keda plaanitakse üsna pea tavaliste inimeste sekka saata.

Loo kirjeldus:
"Standardi hoone kõrgeimal korrusel on ennast sisse seadnud kolm teadlast koos grupi katsealustega. Kasutades vastuolulist psühhiaatrilis-orgaanilist meetodit, on nad saavutanud märkimisväärseid tulemusi grupi noortega, kellel on välja arenenud ebatavaline käitumine ja paranormaalsed võimed, mis on teaduse jaoks seninägematud. Teadlaste eesmärk on luua uus rass, mis oleks võimeline suhtlema sõnadeta."

Rühmitusest (kodulehelt):
SIGNA is a Copenhagen based artistic collective formed by Signa & Arthur Köstler and Thomas Bo Nilsson

SIGNA combines a broad spectrum of different art forms in their work, which resists categorisation. The fundamental concept of their performances is best described as installation. They devise site-specific projects fitted to a particular space by redefining abandoned, disused buildings and sites and transforming them into a timeless theatrical space, an artificial world that the audience is invited to visit and explore.

See oli äärmiselt huvitav kogemus, sest publik pole harjunud olema osa "esitatavast". Ja maailm oli loodud väga realistlik. Doktorid valgetes kitlites oma "mälukaitse plaastriga" otsaees, sama tehti ka kõigile külastajatele. Ruumid olid eriti kummalise välimusega, mõned üleni roosad, täis mänguasju või muud sellist. Ja polnud midagi imekspandavat, kui mõni "katsealune" ütles, et talle paksud inimesed ei meeldi või küsis, kas mõni külastajatest oma mehega seksib ka.
Kõigepealt tehti ülevaade laborist ja siis käidi väikestes gruppides kolme tunni jooksul ruumist ruumi katsealustega tutvuma. Nad olid üleloomulikude võimetega kuid inimlikust seisukohast veidi alaarenenud. Loomulikult oli see kõik tegelikult näitemäng, aga otsustasin enda jaoks selle fakti unustada ja elasin sellesse loosse sisse.
Külastus lõppes "katsealuste" poolse ühisetendusega. Ja välja saadeti meid väga äkiliste asjaolude tõttu...

Rühmituse koduleht: http://signa.dk/

Molbert

2011-12-15T18:49:00.005+02:00

14.12.2011 Kunstitund
Mirjam

Mõned Tate Moderni elanikud

2011-12-15T18:36:00.000+02:00

Mr.Lichtenstein

2011-12-06T13:25:00.001+02:00

Kui ma ütlen: "Praegu ma ei räägi tõtt," pidades silmas hetke, mil ma seda ütlen, siis võib küsida, kas ma seda öeldes räägin tõtt. Uurime seda arutledes. Oletame, et ma räägin tõtt. Siis peab olema tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma ei räägi tõtt. Kui aga oletada, et ma ei räägi tõtt, siis pole tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma räägin tõtt. Niisiis tuleb välja, et kui ma räägin tõtt, siis ma ei räägi tõtt, ja kui ma ei räägi tõtt, siis ma räägin tõtt. See on paradoks

2011-12-04T12:56:00.001+02:00

"When you’re God, what are you going to do? When you’re Godyou know whatcha gonna do, you’re gonna say to yourself „man, get lost“.Because what you want is a surprise. And when you’d figure everything out,there won’t be any surprises. We’ll be completely bored."

-Watts

2011-12-02T17:56:00.001+02:00

Hahahaaa

2011-11-27T18:02:00.001+02:00

Danzzing randomguys at Slim Jim

Danzee WTH at Kodubaar ??!?!!!

Londonshoot

2011-11-23T17:52:00.002+02:00

Home street

Occupy London or do whatever, just leave the Slim Jim Bar as it is. For me.

Tourista

Ultimate Miss Sistaaa

Crazy shopping centers

Underground

The ultimate rockabilly dancing God Mister Stephen

What the real London is about... Bar toilet

2011-11-21T14:00:00.001+02:00

Pühapäeva õhtu ja Slim Jim baari rockabilly night Londonis, ma parem ei hakka rääkimagi.

London II

2011-11-20T20:07:00.002+02:00

Pühapäeva otsustasin näitusetuurile pühendada. Niisiis alustasin National Gallery'st. Piibliteemalisi maale, mille raam on suurem ja kuldsem kui maal ise, ei viitsinud ma vaadata. Aga impressionistid vaatasin ära küll, William Turner on ikka päris kauni päikeseloojangu kujutuse saavutanud. No ja siis kõik need kuulsad tüübid... Järgmine peatus pidi olema Tate Modern, kuhu pidin jõudma st. Pauli Cathedral'i lähedusest. Nojah, see kujunes küll üheks pikaks jalutuskäiguks ja kui ma lõpuks üle silla Tate'i jõudsin, võtsin ühendust Silja ja Angelaga, kes istusid teisel pool jõge kohvikus. Niiet jalutuskäik kujunes veel pikemaks. Aga siiski oli võrratult lahe saada nendega keset Londonit kokku. Pärast kohvi läksime Tate'i ja vot see oli üks lahe muuseum. Ja maja isenesest kõrgete lagedega omamoodi moodustis.

London on ikka imeilus. Kõik need jalutuskäigud mööda nii võrratuid tänavad, kus kõrvuti võivad seista nii erinevad majad, nii palju erinevat arhitektuuri. Kesklinnas pole tänavad vähemalt nii nii sarnased, kui kodukandis.

London I

2011-11-18T20:11:00.014+02:00

Lennujaam on koht, kus ilmselt asub suurem osa välismaallastest ühe riigi alal. Kuigi tegelikult see ei olegi ju riigi ala vaid maksuvaba tsoon, mitte mingi riik paljude eri rahvustest inimestega, kes on kõik kuskile teel. Nii ma istusin Tallinna lennujaamas ja ootasin lendu Londonisse. Nojah, seal küll olid enamus eestlased..

Pilvede peal on päikseline ilm, samal ajal kui maa peal on hall. Jõudsin teekonnal Londonisse läbi lugeda terve raamatu, Bulgakov'i "Koera süda". Bussipiletit ostes sain aru, et mõnel inglasel võib ka rohkem harjumist vajav aktsent olla, aga pileti sain ikka kätte. Ma pole kunagi varem viibinud välismaal, kus ma kohalikust keelest aru saan, ja see on lahe! London Lutoni lennujaamast sain tunniajase bussisõiduga kesklinna. Kõgepealt olid majad natuke räpased, vaheldusid rikkamad ja lohakamad majad ja nägin ka minipõllulappide sarnaseid koliaedu. Marble Archi jõudes mõtlesin, et ei lähe üldse kohe metroo peale vaid jalutan ringi, aga kuna mul ka kohver oli, läksin siiski metroole. Metroos loevad kõik ajalehti. Ja täpselt ei saagi aru, mis riigiga tegu on, sest multikultuursust ja erinevaid rahvuseid on nii palju, et silme ees läheb kirjuks.
----

Bussi ja metrooga seigeldes unustasin telefoni sisse lülitada ja helistasin Liisule alles, kui metroolt maha tulin. Aga ta oli mulle juba vastu tulnud. Varsti tuli Triin ka koju ja nemad olid otsustanud, et me lähme kõik välja baari, kus Kädli töötab. Kui Triin ja Liisu end pesid, kasisid, soenguid tegid, käisin mina nurgapealses poes siidreid ostmas. Nad elavad getos, niisiis üks pikkade rastadega eriti rastafari tüüp vist rääkis minuga ja tegi veel müüaga nalja midagi minu kohta, aga nad olid nii sassi, et keeruline oli aru saada. Lõpuks seiklesimegi kahe (kahekordse punase!) bussiga mööda Londonit ja jõudsime Slim Jim Bar'i. Tutvused on siin ägedad, kui me turvadele ütlesime, et oleme Kädli sõbrad, lasid nad meid tasuta sisse ja terve õhtu said sõpradeks. Kui lõbus! Kõigepealt ühinesid meiega 3 eriti peent briti preilit, kes lõpmatutes kogustes margariitasid jõid. Hiljem tuli Esther ja sai ka sama moodi sisse, siis ühines meiega hunnik briti noormehi. Ja need jaurasid meiega baari sulgemiseni. Aga see baar oli kahtlemata üks ägedamaid, kus ma käinud olen, laes ripuvad rinnahoidjad, sest iga fläshija saab tasuta shampuse. Muusikaks on rock ja muu taoline. Millal varem olen ma kuulnud Hendrixit, Bowiet... baaris? Eestis mitte kunagi. Ja kui on, siis seal pole inimesi või kuisiis paar sommi. Aga kuna teised tantsida ei tahtnud, siis ma otsustasin terve öö üle tantsuplatsi tantsida nagu segane. Sealt leidsin veel palju sõpru, inimesed olid seal eriti ägedad, juba nende väljanägemine oli äge. Turvameestelt sain hüüdnime selle järgi, et koguaeg "fresh air"'i käisin õues hingamas. Sest sees oli oi kui palju inimesi.

Baar pandi kinni umbes 3st ja kuna Kädli seal töötas, olid kõik juba omad, seega pärast uste sulgemist jäime crew'ga veel baari istuma. Äkitselt hakkasid inimesed sees suitsetama ja kõik jõid tasuta alkoholi. Ja päris päris lõpus läksid kõik ära, tuled kustus, pidu läbi. Seiklesime jälle bussidega koju ja mmmmmm kui hea oli magada.

Kõik tänavad Londonis on ühesugused, niisiis ma ei saa üldse aru, millal ma kus olen.

---

Laupäeva hommikul magasid kõik häbiväärselt kaua. Aga lõpuks polnudki väga hullu, kui välja astusime säras päike ja geto kodutänav oli imeilus. Võtsime Triinuga ette kohustusliku linnatuuri. Trafalgar Square, Big Ben, London Eye ... ja kuna ilm oli nii ilus, oli kõik veel 3 korda ilusam. Päeva sisse mahtus ka väike shoping ja hiljem lõpetasime Liisu tööjuures Costas muffinite ja hiigelkohvidega. Käisime ka Stratfordi Euroopa suurimas kaubanduskeskuses ja see oli hullumaja. Meeletu, milliseks muutuvad inimesed kaubanduskeskuses, kus juba praegu mängib jõulumuusika ja rahvast on meeletult palju. Nagu metslaste seas.

2011-11-17T20:20:00.000+02:00

Off to London!

2011-11-14T21:32:00.005+02:00

Käisin ja vaatasin ka filmi Uus Maailm ära. Minumeelest oli see ühest küljest eriti armas ja siiras film, mis tutvustab üht omamoodi inimlikku kommuuni. Teisest küljest oli selles tõelist mõtlemisainet, kui jätta kõrvale sealsed konkreetsed inimsuhted ja sündmused. Tõepoolest on inimestest kadunud mõtlemine ilma paberimajanduseta ning lihtsalt inimlikud vastastikkused arusaamad ja elu liigub raketikiirusel, kellelgi pole aega märgata.

Lisaks kuulsin ma režissööri, Jaan Tootseni, poolset sõna filmist. Samuti ühe tegelase isa ja kõigi tegelaste sõbra arvamust. Nimelt olid nad mõlemad sellel TTÜ kino seansil.

Jalutasin hiljuti seal kandis ja jäädvustasin endise Seltsimaja hoonet sellisena, korda tehtuna, milline ta nüüd on pärast Seltsimaja sulgemist. Kahtlemata on sealt kadunud see sõbraliku soojuse mulje, mis filmist jäi ja järgi on lihtsalt maja.

In spite of all the danger

2011-10-25T18:10:00.004+03:00

Nowhere boy (põhineb John Lennoni elul). Käisin ja vaatasin seda (koos poole kinosaalitäie matsidega, kes kinos käituda ei osanud). See oli nii ilus, et vaadake ise järgi.

Tartu

2011-10-23T17:27:00.003+03:00

Käisime siis kaasaegse kunsti kursusLastega Tartus natuke näitusi vaatamas. Küll Veenuse ja Odakandja koopiaid Tartu ülikoolis, kui pimedaid uksetaguseid, kuhu üksi sisenema pidi (Y-Galerii). Ning muidugi Abramovic.
Ja siit visuaalne meenutus:
Hommikusöök neiudega Tartus, kui olime liiga varajase rongiga kohale jõudnud.

Ja natuke rõõmu.

Sõbrad aknal

Ja siis tuli Abramovic, see naine, kelle pärast me Tartusse sõitsime.

"Sibul"

"Art must be beautiful"

Tartu Kunstimuuseum kui viltune maja

2011-10-20T13:58:00.004+03:00

Reede tuleb üks suur Tartu kunstinäitusteralli päev kaasaegse kunsti kursuse raames. Seal hulgas on ka Marina Abramovici väljapanek "Art Must be Beautiful" Tartu Kunstimuuseumis. Paisab tulevat põnev.

Aga seniks 60', 70' ilu: Bonnie ja Clyde staar Faye Dunaway ja need võrratud must-valged fotod tollest ajast.

2011-10-19T22:56:00.001+03:00

2011-10-16T16:24:00.000+03:00

"allergia"

iseseisva suvekunstipraktika töö 2011

Mirjam

FIBIT: Tallinn Meets Thbilisi

2011-10-16T16:07:00.006+03:00

Reedel toimus Viru keskuses FIBIT'i raames moegala, kus lavale astusid Tallinn Dollsi ja 4 gruusia disaineri looming. Teisipäeval helistas mulle Ethel ja küsis, kas tuleksin jälle üritusele appi. Niisiis sai minust Karolini assistent. Kolmapäeval fitting ja reedel show. Kui aatriumist nägi kõik välja kaunis, elegantne ja suurejooneline, siis backstages'is oli puht hullumaja. Aga Tallinn Dollsi (millega mina seotud olin) show läks ilusti ja pärast seda sain nautida ülejäänud showd. Öises Viru keskus (üritus hakkas kell 22.30) oli midagi täiesti teistsugust - punane vaip, elegantsed inimesed, rahva vahel ringi käivad kelnerid šampustega kandikutel ja tüüpiliste poodide trellidest uksed kaetud musta kangaga, nii et kõik sai uue ilme.
Tallinn Dolls on teadagi mänguline, neiulik ja rõõmsameelne, kuid Gruusia disain oli väga vastandlik - enamus kollektsioonidest mustad või valged, väga kindlate vormidega. Võin öelda küll, et selge erinevus eestimaisest.

Pilte väib näha näiteks siit:

http://pilt.delfi.ee/album/225811/?page=1

Suvepäev Tartus

2011-10-10T21:07:00.003+03:00

Kuulsin, et Mona Lisa põgenes Louvre'ist. Küllap ei suutnud ta oma välimusest tingitud kuulsust taluda. Ta oli nagu loomaaia elanik, piirded ees ja inimesed päevast päeva vahtimas, pildistamas.
Kuulsin, et Milose Veenus põgenes Louvre'ist. Pole ime, sest kätetus ei ole midagi imetlusväärset.
Kuulsin, et üks Louvre'i külastaja lahkus sealt kiiruga. Lihtsalt sellepärast, et kõigi sealsete elanike jutu summutasid vaatajate tagarääkivad jutud.

Teater

2011-10-08T16:07:00.002+03:00

Vanalinnas Hobuveskis mängib Linnateater etendust Vincent. Justnimelt kunstniku Vincent van Goghi noorusaastatest Londonis. Mitte et ta just väga vanaks elas (37), kuid siiski. Aga Hobuveski ruum ise on armas, nagisev puupõrand ja ümar põhiplaan. Ja kui keskele on loodud 19. sajandit imiteeriv võõrastemaja köök-söögituba, kus pliidil kartulid ja tee vesi keeb, siis on tulemus veel imelisem. Mis teatris on nii lummav, on see hetk, kui vaataja lülitatakse tegelikkusest üle jutustatavasse loosse, üle saali valgustus asendub pimedusega ja järgmine hetk on kogu valgus mänguplatsil. Ja nii lihtne see ongi, nii ilus. Etendusest nii palju, et mulle see meeldis. Ma pole küll eriline teatri-ekspert, kuid minu meelest oli see hästi mängitud ja siiras lugu. Kui Vincent päriselt ka selline oli, siis ta pidi ikka olema üks väga kummaline tegelane.

2011-10-03T21:22:00.000+03:00

Kunsti suvepraktikast, 2011

2011-10-02T21:50:00.001+03:00

12. klassi ühiskonnaõpik:

2.5 Võim ühiskonnas

--- Isegi kui autoriteetne moeajakiri teatab, et sel hooajal on moes punane ja mini, ei tähenda see sugugi, et kõik naised peaksid kandma ainult punaseid miniseelikuid.---

2011-09-25T19:42:00.002+03:00

See, mis on ideaalne, ei arene. Ja see, mis ei arene, ei ela.

Disainiöö

2011-09-22T12:25:00.000+03:00

Vahepeal on toimunud nii mõnigi võrratu sündmus.

Reedest, 16. septembrist hakkas peale Disainiöö ja samal õhtul toimus ka suurejooneline lätlaste-eestlaste moe-, muusika- ja kunstietendus Moment. Kuna eelmine aasta oli Disainiöö moeetenduste korraldamisprotsess nii meeletu, siis ei suutnud vastu panna ja lõin ka see kord kaasa. See tähendas põhiliselt korraldajate assisteerimist. Samuti on too seltskond, mis Disainiööd ellu viib, lihtsalt võrratult armas! Õhtu oli täis inspireerivat keskkonda ja hullumeelset jooksmist, asjaajamist. Saal, kus üritus toimus, on omanäoline: vana tehase(?) ruum kivi põranda, seinte ja ülikõrge laega. Laest olid rippuma pandud hiiglaslikud ekraanid. Lava oli lumivalge ruut keset saali, ühes seinaääres esinesid bändid ja teises seisis veel kunstiloomingut - installatiivsed mannekeenid. Küll ma istusin küünlavalgel õues ja vahtisin liste, hoidsin valgeid ehitisi, kui jalanõud ratastel puldiga juhtides üle lava sõitsid ja vajutasin tossumasina nuppu. Igasugu kummalisi asju. Ürituse lõpus on alati pinge langus, veidi tühi, sest kõik vaev ja kulminatsioon on lõppenud. Kuid laval tantsisklesid veel joovastunud läti modellid mässituna vahelduva eduga valgesse pvc materjali. Väga omapärane vaatepilt...

Showst on näiteks Imre Lehemetsa pilte: http://www.flickr.com/photos/32547246@N08/sets/72157627697618620/

Lapäeval toimus aga Lutheri kvartalis Tallinn Fashion Weeki viimane moeshow "Kolmlõige", kus autoriteks olid Aldo Järvsoo, Tanel Veenre ja Liisi Eesmaa. Tänu oma kaasabile eelmise õhtu Moment'il, sain sinna Maritilt kutse, mille üle mul oli äärmiselt hea meel. Võtsin siis Dagmari kaasa ja läksime tollesse jahedasse hoonesse toda suurejoonelist ilmutist vaatama. Minu seisukohalt oli seal igasugu äärmuslikke emotsioone, midagi nii ilusat ja lihtsat ning midagi nii naljakat ja kummalist (a la üleni musta kanga alla mattunud modell või järgi lendlevad keebid)

Aga siit saab näiteks jäädvustusi näha: http://www.whatafashion.ee/pildid-2/

Midnight in Paris

2011-09-21T19:51:00.004+03:00

Sel aastal olen juba kaks korda Pariisis käinud. Üks kord nii, et täiesti ootamatult saabusin Pariisi, et kogeda ja olla selles võrratus paigas täiesti juhuslikkude viiside läbi. Teine kord Woody Alleni idee läbi kinosaalis tema loodud karakteritega koos. Mõlemad korrad olid vapustavalt nauditavad!
Reaalsuses ei ole kesköö Pariisis nii idülliline, kui filmis 1920'ndate pildis, kuid sellel on siiski oma uutmoodi võlu. Tõsi küll, igal pool käivad närvidele need vilkuvate mini-Eiffeli-tornidega tänavamüüjad, kes toda ebaseaduslikku tööd ei tea mis põhjusel teevad. Sellega meenus mulle isegi Türgi, kus ilma sõbra-noormeheta ringi jalutamine oli lausa piin. Kuid Pariis on ikka, vihmane Pariis on kaunis ikka. Jah, nii on. Ja need poolteist tundi, mil Woody Allen selle filmiga tolle paiga veel romantilisemaks muutis, olid nagu kadumine teise paika. See oli naiivne ja nostalgiat täis film, kuid ilus. ILUS! Ja äratundmisrõõm oli samuti tore, kui need imiteeritud kultuuritegelased minujaoks tundmatust ajast üksteise järel ekraanile ilmusid.

Dali and his obsession with rhinoceros...

Ja see kaunis stiil

2011-09-20T23:08:00.003+03:00

One moment you feel like you're a puppet. You're just on the end of strings.
The next minute you suddenly realize, that everything you're aware of is inside your brain.
So it's all you. And you get the two feelings go together, that "I am doing it all, but it's doing me."
And this worries people when they get this feeling, cause they don't know which to decide for. And they don't see how to put the two together.

2011-09-20T22:28:00.000+03:00

Käisin seal

Valgus linnaruumi kujundajana

2011-09-09T18:13:00.004+03:00

Käisime Alissaga avastamas Tallinna Arhitektuuribiennaali raames toimuvat heli- ja valgusshowd, mis toimus Metro Plaza fassaadil. Autoriteks olid Taavet Jansen, Maike Lond ja Hendrik Kaljujärv. See oli tõesti väga võimas vaate- ja helipilt, kui keset igaõhtust linnaelu taoline asi toimus.

Video kvaliteet pole just parim, sest tegin selle telefoniga....

Kihnu

2011-08-29T01:13:00.005+03:00

Võtsin aja maha ja otsustasin Daisyga Kihnule tema sünnipäeva tunnistama minna. Kihnule saab Munalaiult 1,5 tunniga väikese praamiga või 2,5 tunniga Pärnust.

Ööbimiskohaks võtsime rannaäärse telkimisala. Seal oli võrratult kaunis ja vaikne, rannal üksikud taimed ja mida kaugemale, seda männisemaks. Inimestest olime rannal peaaegu ainukesed.

Kihnul olid see nädalavahetus suured pidustused, reedel Rahvamaja juubel ja laupäeval Kihnu Poiste juubel sadamas. Viimasel oli dresscode'iks mereteema, mis tähendab et enamus rahvas oli meremeestesärkides! Pidu tähendab seal midagi väga teistsugust kui siin. Nimelt kohal on inimesi vanusest 5 kuni 90. Naised kannavad körte (seelikuid) ning laval mängib järjepidevalt mõni süldibänd, mis ei olegi nii sült, kui vaadata, kuidas inimesed tantsu löövad. Ja tõepooles, kõik tantsisid, rahvuslikke või lihtsalt improviseeritud tantse. Selles peitus nii palju energiat.

Vahemaad olid küll väikesed, kuid siiski, ei tulnud peaaegu hääletadagi, et keegi sind teeäärest peale korjaks. Kohustuslikult sõitsime Kihnu noormeestega mootorratta (mis pärines aastast 1974) külgkorvis . Sõidetud sai ka kolmekesi lihtsalt mootorrataga öösel läbi pimeda metsa, kõnnitud läbi sellesama pimeda metsa öösel tund aega randa, käidud alasti ujumas ja jahil aega veedetud.

Hommikul ärgates võis minna istuda mereäärde vaikusesse ja mitte midagi teha, lihtsalt olla selles rahus.

Kihnul on ka muuseum, mida külastasime, et ennast lähemalt selle kohaga kurssi viia. Kombed, seelikumustrid, pulmatalitused, laevaehitus jne... kõigest sellest sai seal aimu. Seelikuid nägi muidugi igal pool neiude seljas. Pulmatalitused... need olid alles omapärased.

Seal on eksootiline elu, justnimelt nende elurütmi, positiivse õhkkonna ja maaläheduse poolest. Selles oli võrratu viibida.

hääletades Euroopas: 3500 km, 20 päeva, 54 autot

2011-08-12T13:37:00.009+03:00

Kirjutan siis pikemalt ja kokkuvõtvalt meie Ultimate Eurotripist. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Tšehhi-uuestiSaksamaa-Prantsusmaa-Belgia

Muide, mina olin viimased 3 aastat kindel, et kui ma 18. aastaseks saan, siis mina lähen Euroopasse häälega. Tegelikult ma väga ei uskunud seda, aga siin ma nüüd olen, ühes tükis tagasi taoliselt reisilt.

1. PÄEV

Alustasime 14. juunil kella 11 ajal Pärnu maanteelt neljakesi: mina, Angela, Maria ja Oliver. Hääletasime kahekaupa ja kohtusime suuremates linnades. Minu kaaslaseks oli Angela.

Meil Angelaga läks peale saamine kiiresti (2 minutiga ?), samuti Eestist välja saamine.

1. auto: 3 noormeest, kes meid 20 km edasi viisid

2. auto: 2 taanlast, kes meid Pärnusse viisid. Nendega istusime oma esimeses pooletunnises ummikus...

3. auto: offroad rallisõitja, kellel kaardilugejaks Bob ning kodus arbuusikasvandus. Tema viis meid Riiga õigele maanteele, et Leedu suunas edasi liikuda.

4. auto: läti noormees Icevast, kes fännas Eestit rohkem kui Lätit.

5. auto a ka esimene rekka!: Pervor Poola Aljoša, kes Angela säärejooksu vahtis, valjult poola keeles naeris ja rääkis ning silma viskas... siiski saime temaga 60 km enne Kaunast. Suhtluskeeleks oli olematu vene keel.

Esimese päeva 20.30ks olime jõudnid Leetu suvalisse bussipeatusesse, õues sadas paduvihma, aga meie jõime reisitähistamiseks šampust.

Veidi hääletasime siiski veel edasi.

6. auto: kaks jorssi ja imearmas väike poisslaps.

Siis otsustasime telkima minna. Olime Aristava külas. Küsisime suvaliselt koduhoovis jalutajalt, kas kuskil saaks telkida. Suunas meid järve äärde. Küsisime järgmiselt, kes suunas meid oma tütre poiss-sõbra juurde, kes teatas, et ta vanaemal on kahe voodiga külaliste tuba ja et me igatahes võime seal ööbida! Jaa, me olime äärmiselt rõõmsad. Saime voodid, vanaema tegi pannkooke maasikamoosiga ja teed. Hiljem läksime noortega külapeale jalutama. See oli esimene kohtumine tõesti võrratute inimestega!

2. PÄEV

Hommikul olid all korrusel soojad võileivad ja kohv valmis.

7. auto: Kaunasesse
8. auto: Kaunasest Marijampole lähedale šotimaal elava leedukaga. Window=windy šoti-inglise keeles...

9. auto: Marijampolesse kahe vanema inimesega.

10. auto a ka teine rekka: Hull poola rekkajuht, kes tegi möödasõitu teisest rekkast, samalajal suitsu põlema pannes ja põlvega roolides. Poola rekkajuhtidel on väga spetsiifiline vali naer, millepeale me ka terve tee naersime. Vestluskeeleks oli pudikeel või poola keel, millest ainult juht aru sai ja loengut pidas. Jõudsime temaga Augustow'isse Poola.

Seal kastuasime esimest korda ühistrantsporti. Kaks noormeest juhatasid meid õigele maanteele Gdanski suunas.

11. auto: Victor ja Alicja ning nende koer. Armas vanapaar, kellega saime Marcinkowo külasse. Teed olid seal peaaegu üherealised üles-alla sinka-vonka aga poolakad sõidavad ikka 100 km/h. Seal külas läksime ühe ilusa kollase maja juurde, kust kiirnuudlite tegemiseks kuuma vett palusime. Seda ka saime ja istusime maja ees piknikupingil ning sõime.

12. auto: hästi abivalmis mees, kuigi umbkeelne, viis meid Oldsztyn'is õigele maanteele läbi linna.

13. auto: inglise keelt kõnelev vanamees, kes meid Ostrodas õigele mnt'le viis.

Seal matkasime veidi soos, sest püüdsime muusika järgi mingit prallet leida. Siiski jätkasime teed Gdanski

14. auto: üliüli abivalmis diskooomees, kes meiega Gdanski jõudes hilisõhtul u poolteist tundi tiirutas, et meie öömaja leida.

Nimelt pidime Angela sõbranna Kasja juures ööbima, aga saime ta alles õhtul u kl 8 kätte ja tuli välja, et ta on linnast väljas. Niisiis u 9 ajal saime teada, et saame ööbida ta onu juures. Seda kohta otsisimegi. U 11 ajal jõudsime õnnelikult kenasse ridaelamu rajooni, kus onu meid lahkelt vastu võttis, meile voodid ja süüa andis. Meie jälle üliõnnelikud. Pesta sai ka!!

3. PÄEV

Esimene päev, kui otsustasime aja maha võtta ja Mariat ja Oliveri järgi oodata (nad olid meist palju aeglasemad :D). Sõime kodus hommikust ja onu viis meid Gdanski kesklinna. Kohtusime pärastlõunal teistega ja jagasime ekstaasimuljeid. Jõime jõe ääres veini, käisime näitusel, jalutasime ja sõitsime kõrval asuvasse suvelinna Sopot'isse. Euroopa pikima puumuuli all bondisime, pildistasime pulmalistega. Õhtul otsustasime veel üheks ööks Gdanski onu juurde jääda.

4. PÄEV

Saime Angelaga pererahvaga Leba'sse, kus Kasja ja ta sõbrad, sugulased olid. Teised hääletasid. Palju rahvast! Meie saime endale koduks vana haagiselamu, ülivinge!

16. auto: hääletasime majast Leba linna. Seal saime jälle Mammu ja Oliveriga kokku

Päeva veetsime mereääres, ujudes, nautides. Lisaks Kasjale oli seal ta 3 sõpra. Õhtu veetsime järveääres pidutsedes. Öösel jõudsime koju ja järgmine päev magasime kaua.

5. PÄEV

Hommikul tegid Paulina ja Wiola meile vahvleid. Mmmm.. Hakkasime pmst maja eest hääletama alles kella 5 ajal.

17. auto: 3 km edasi, jee!

18. auto: Mees kes viis meid suvalake ristmikule, täitsa maakoht no.

19. auto: kartuliauto, saime mingisse väikesesse linna

20. auto: Ülikihutav maastur noormehe ja 2 neiuga

21. auto: Veel kiirem sportauto noormehest juhiga, millega tegime esimese kiirema sõidu, 180 km/h. Poola teed on nii lahedad.. :D

22. auto: Juht oli venemaa fänn

23. auto a ka kolmas rekka ja esimene normaalne rekkajuht: Ta rääkis läbi oma rekkatelefoni mingi mikrobussi juhiga, kes mingilt maalt läks edasi sinna, kus meil vaja oli. Niisiis ...

24. auto: Mikrobuss, kus peal olid 2 poola hääletajanoormeest Michael ja Adrian. Nad olid eriti ägedad, läksid Püreneedesse sõpradega kohtuma vms.

Kell 12 öösel olime kuskil, et mingid meremeest peale võtta. Varsti jõudsime peaaegu Saksamaa piirile, kus otsustasime 4kesi hääletajatega ööbima jääda. Otsisime bensuka taga põllul endale telkimiskoha. Pool ööd istusime oma telgikoduplatsil ja rääkisime juttu.

6. PÄEV

Hommikusöök-kiirpuder bensuka juures. Ja siis juba otsustasime Angelaga edasi liikuda.

25. auto: Küsisime suvaliselt mersuga ärimehelt, kas ta läheb Berliini poole. Läks küll ja võttis meid ka peale! 200+km/h, sest tal oli lennukile vaja jõuda :D

Nüüd oli hääletamisest parem variant bensukates küsimine. Aga too Berliini kõrval asuv bensukas oli täiesti vales asukohas meie jaoks. Käisime vähemalt 30 juhti läbi küsimusega, kas nad Dresdenisse lähevad, kuni lõpuks leidsime...

26. auto: Saksamaa vanapaar, kes meile kooki andis ja oma lapselapse katsikuleminekust rääkis.

Dresdenis kohtusime 2 slovakia ja tsehhi hääletajaga. Sealt oli halb hääletada, sest kõik läksid tagasi Berliini poole.

27. auto: mikrobuss, millega kuskile mägedevahele väiksematele teedele peaaegu Tšehhi piirile saime. Seal kaotasime end kaardilt ära, kuid sildid olid abiks.

28. auto: noor naine, veel piirile lähemale

29. auto: mikrobussiga Tšehhisse!

Järgmises väikses külas võtsime aega maha, jõime murul ilusate vaadetega kohas odavat tšehhi õlut ja nautisime ilusat ilma. Siiski plaanisime Prahasse jõuda. Sel reisil polnud ajapiiranguid ja plaane, olla võisime kusiganes ja kauaiganes, see oli ilus.

30. auto: naine ja mees. Nad vahetasid mu enam mitte toimiva 50 tsehhi paberrahakroonise mündi vastu, nii kena neist. Pakkusid bussiraha ja öömaja, millest siiski keeldusime. Järgmises külas jätkasime teekonda Prahasse.

31. auto: 3 noormeest, kes sõitsid 60 km kaugusele, et Mäkki minna.. :D 18. aastane autojuht, et see mersu on ta isa oma ja juram kui ta enda BMW. No kui raha palju on siis... Nendega saime Libereci, kust oli 100 km veel Prahasse.

Libereci linnas oli pomm, pool linna oli suletud (k.a. Mäkk :D). Rääkisime politseidega ning üks abipolitsei juhatas meid u 2 km kaugusele kiirteele hääletama (kiirteel on hääletamine keelatud!). Kell oli u pool 11 ja õues kottpime. Ta tegi meile hiigelsildi tšehhikeelse bensiinijaamaga. Lasime siis taskulambiga valgust sildile ja hääletasime, kui autod möödusid 150 km/h. Siiski üks linnast tulija võttis meid peale!

32. auto: viis meid järgmisesse bensukasse.

Kell oli 11. Viimane metroo Prahas Mike koju läks kl 12.

33. auto leidsime jälle bensukast küsides. Too mees oli ise nooruses ka väga palju hääletanud, piiril Moldovas vms kohas sõja tõttu kinni istunud, kui tsiviilisikud relvadega ringi jooksid ja muud sellist. Põnevaid lugusid rääkis. Saime temaga Prahasse! Metroo peatusesse jõudsime u 5 min enne 12, kus meid Mike ootas!

Praha koduuu Mike juures getolinnaosas!!!

Mike juures ootasid meid juba Mammu ja Oliver.. või siis magasid. Igatahes... vaatasime majakohal olevat äikesetormi ja istusime kaua-kaua üleval.

7.-9.PÄEV (21.-23. juuli)

Elasime Mike juures viiekesi. Käisime Praha linnapeal, avastasime, kui odav Tšehhi on, vaatasime ülelinna ilutulestikku ja jõepeal mängitavat ülelinna muusikat, istusime tormiga kodus, kokkasime, jalutasime, mängisime bailat, tellisime pizzat, vaatasime ära vaatamisväärsuseid, parima giidiga, Mikega, kes Prahast mitte midagi ei tea. Käisime ülelinna vaadet platvormil vaatamas, käisime klubis, Angela tutvus Taiwanlasega, jalutasime Karlova sillal, kuulasime tšellomuusikat jne...

10. PÄEV (24.juuli)

Hakkasime u. kella 2st Saksamaa poole hääletama. Saime Angelaga jälle kiiremini peale, kui teised. :D Eelmine öö oli magamata, niisiis ...

34. auto: magasin terve tee, ärkasin, kui meid KIIRTEEL maha pandi...

Lootusetu... siiski..

35. auto: üliarmas Hollandi perekond, kus isa oli olnud samuti hääletaja. Ka seal autos magasin peaaegu kogu tee.

36. auto: kaks poolakat, kes autos kanepit suitsetasid... Naersid, nagi poolakatele ikka kombeks.

37. auto: bensiini jaamast küsides saime ülirikka auto peale, mille juht kohvimasinast rääkis.

38. auto: isa ja poeg, kes meile bensukas ise küüti pakkusid. Nendega jõudsime Kaiserslauternisse, kus eeldavasti couchsurfinguga kodu pidime omama.

Agaa... tuli välja, et meie host, Felix, on linnast väljas. Ta ütles et jõuab hilisõhtul. Nii siis otsustasime linnapeal töllerdada. Otsisime kohta, kuhu oma hiigel matkakotid jätta.

39.auto: Tänaval tuli vastu meile noormees, kes küsis, kuidas meid aidata saaks. Niisiis lubasime tal ennast klubi, kus Felix minna soovitas, juurde ära viia. Eriti lahe. Kell oli u pool 12.

Klubis panime kotid riidehoidu, tegime kiire riietevahetuse ja olimegi klubiööks valmis. Couchsurfinguga läks nii, et me ei saanudki lõpuks tolle tüübiga kokku, ta ei ilmunud välja. Tantsisime siis end segaseks, tegu oli üsna suure 3 saali ja 2 korrusega klubiga. Jõime prantslastega tekiilat ja tantsisime veel. Leidsime isegi endale uue kodu võimaluse, aga see kadus ka kuidagi ära.

Niisiis kell 7 hommikul lahkusime päikesetõusuga klubist. Kõndisime veidi kuni suvakad 2 noormeest autoga seisma jäid.

40. auto: varahommikul viidi meid kiirtee pealesõidu juurde ära.

Panime siis oma telgi kiirtee kõrvale maha ja magasime pool päeva, et mitte surmväsinud olla.12

11. PÄEV

Ärkasime taas kella 2 ajal ja jätkasime hääletamist. Siinkohal tegi Angela endale Euroopa kaaridist lagunenud tennistele uue talla.

41. auto: Noormees, kes küsis, et miks ma talle teeääres pöialt näitasin. Saime temaga mingisse väiksesse linna bensukasse.

Seal veetsime veidi aega, sõime "hommikust", istusime teisel korrusel, laadisime telefone ja kasutasime erinevalt allkorruse omadest tasuta WC'd. Võtsime kaardi lahti ja mõtlesime, kuhu edasi minna, sest Pariisis polnud me veel kodu saanud ja kindlat sihti polnud. Mõtlesime, et lähme Luksenburgi teed jooma. Bensiinijaama ees rääkis üks noor naine meiega juttu ja taas bensukast välja tulles tõi meile süüa ja šokolaadi!

Edasi küsisime ennast bensukast...

42. auto: Ameeriklane, kes GPSi järgi meid Saarbrückenisse viis.

Sealt linnast proovisime edasi Luksenburgi poole saada, hääletasime vales kohas, üks auto peatus, ja ütles, et peaksime teisele poole liikuma, hääletasime siis teisele poole ja siis tuli meie Luksenburgi plaani pöördepunkt! Meid võttis peale eriti tore noormees, Ben, kes meid linnas välikohvikusse pastat sööma juhatas. Üle pika aja hea korralik toit! Lisaks ütles, et võime tema pool ööbida. Otsustasime, et jäämegi Saarbrückenisse. Nimelt elas ta oma pererestorani kohal korteris. Käisime õhtul vaatetornis, saime tema kontoris välja printida lennupiletid, mis olime Mike juures olles ostnud. Ühesõnaga suurepärane kokkusattumine! Tal oli kingsize voodi, kus sai risti magada nii, et jalad üle ei ulatunud, jeeee!

12. PÄEV

Otsustasime üheks päevaks veel Beni juurde jääda. Käisime katustel, metsas, roomasime kitsastes tunnelites, ronisime läbi trellide, et tunnelist välja saada ja lõpetasime õhtu taas Beni korteris. Seal oli võrratu, hommikutundideni kuulasime muusikat ja pidasime jututundi. Veini restoranist jätkus ka. Ta andis mulle 2 kassetti(!) ja ühe ülipaksu raamatu kaasa.

13. PÄEV

Ben viis meid Prantsusmaa piirile. Otsustasime Pariisi jõuda, ükskõik, et ükski couchsurfer polnud meile vastanud.

43. auto: Umbkeelne prantslane, kellega suhtlesin läbi tema sõbra, kellega telefoni teel rääkisin. Viis meid kiirtee kõrvalisse parkimiskohta.

Hääletasime pealesõidul.

44. auto: Kaks prantslast, kes jälle kanepit suitsetasid. Saime u 20 km enne Pariisi.

45. auto: Vanapaar, kes meid Pariisi äärde ära viisid. Sealt võtsime kohaliku abiga metroo otse Eiffeli torni suunas. Ühtki plaani meil polnud.

Ja seal see oligi! Kell 11 õhtul, pimedas, tuledes särav Eiffeli torn! Istusime murule ja hakkasime veini jooma. Ööbimiskohta meil polnud. Niisiis läksin täitsa suvakalt kõrval istuva seltskonna juurde rääkima. Tuli välja, et need olid 4 briti noormeest, kes olid lihtsalt Pariisi hängima tulnud. Umbes meie vanused. Peagi liitusid meiega Mammu ja Oliver, kes veidi enne meid Pariisi olid jõudnud. Ja nii selle jutuga jõudsimegi selleni, et neid noormeestel (Willian, Joe, Matt ja Dan) on renditud korter Eiffeli torni kõrvale ja et neil pole midagi selle vastu kui me sealset põranda/voodi pinda kasutame. Nii me leidsimegi endale järgnevaks kaheks ööks elukoha Pariisi Eiffeli torni kõrvale!!! Nad tegid meile inglise stiilis teed piimaga!

14. PÄEV

Käisime mööda Pariisi ning külastasime Louvre'it. Pidin seda tegema! See võttis enamuse päevast sest see on hiiiiiigelsuur.

15. PÄEV

Käisime taas mööda Pariisi. Mööda Champs-Élysées'd, külastasime Trumfi kaart, mille ümber olevalt 7 realiselt teelt üle kõndisime. See käis nii: ei tohtinud vaadata paremale-vasakule, sest muidu autojuhid arvavad, et sa nägid neid. Tuli vaadata otse ja kõndida üle! Ja me tegime seda, võimas! Vaatasime üle Notre Dame'i. Otsisime uut kodu, sest üks noormeestest korteris väitis, et neil on nii palju vaja koristada, et nad ei saa meid hostida viimane öö. Mammu ja Oliver läksid juba see päev edasi Brüsseli poole. Käisime veel Angelaga kunstnike stuudiomajas, kus maaliti, vedelesid maalid, seinad olid täis maalitud, nii värviline, nii lahe, nii hipi (19 rue de Rivoli, Paris). Üks vanem kunstnik ütles meile "terviseks"!

Aga õhtu-öö kodutus möödus nii, et teised briti sõbrad hängisid meiega öö läbi Eiffeli torni juures. Ägedad tüübid. Lamasime telgi peal.

16. PÄEV

Algas väga väsinuna, sest olime täitsa magamata. Püüdsime Oliveri juhiste järgi linnast välja saada, Brüsseli suunas, eksisime metroodega täitsa ära, sõitsime rongidega ja magasime rongis, olime getometroo-rongipeatuses. Lõpuks jõudsime lennujaama. Seal lennujaamas sõidetakse RONGIGA ühest osast teise, sest see on nii suur. Hakkasime lennujaama parkla juures suvalises kohas hääletama.

46. auto: Abivalmis prantslane, kes meid täiesti valest kohast õigesse hääletamiskohta viisid.

47. auto: mikrobuss süsimusta mehe ja mingi pervomehega, kes küsis kas me lõbutseda ei taha. Ewww... Siiski saime kuskile bensukasse nendega, üsna Belgia lähedale.

48. auto: jälle hääletasime kiirteel. Meid võttis peale vanem belgia inglise keele õpetaja. Tuli välja, et ta oli peaaegu terve maailma läbi hääletanud, reisinud.

Ta viis meid enda juurde. Tegemist oli süvauskliku prantsuse keelt kõneleva üliarmsa 9 lapselise perega. Paljudega neist lastest ka kohtusime. Saime süüa ja teed juua. Hüppasime kahe väikse neiuga hoovis batuudil. Ja prantsaslik tervitusmusi, see on nii armas!!!

49. auto: Saime perepoja ja tema sõbraga Brüsselisse, mis oli u 90 km kaugusel. Nendega oli äge, sõitsime GPS'i järgi täpselt meie kodu ette.

Koduks oli meil Anna-Liisa õe korter, kes elab Brüsselis, kuid hetkel Eestis oli. Katre oli ka seal! Sinna olid jõudnud eelmine õhtu ka Mammu ja Oliver. Taas suurepärane koduleidmiskokkusattumus. Elasime seal 6kesi. Kui Angelaga kohale jõudsime, tegid Mammu ja Oliver rikkalikku õhtusööki.

17. PÄEV

Käisime Brüsseli linnapeal. Päris omamoodi linn on. Kohtusime täiesti juhuslikult tänaval kahe Austria reisijaga. Veetsime siis nendega veidi aega. Õhtul tegime taas korraliku pereõhtusöögi, seekord meie Angelaga.

18. PÄEV

Viimaseks Brüsseli ööks jäime kodutuks, sest Anna-Liisa ja Katre läksid see hommik vara Pariisi! Aga meie lamasime osa päevast mänguväljaku pargis, tegime tasa taas üsna magamata ööd. Jalutasime veel mööda linna ringi. Otsustasime, et kuna see on viimane õhtu, siis jääme linnapeale, tulgu mis tuleb. Rongijaama pakihoiust leidsime endale Ameerika reisisõbra, kellega veidi viibisime. Edasi leidsime pargist kohalike seltskonna, kellega jõlkusime. Lõpuks läksime baari, kust leidsime kaks seljakotireisijat Ohiost Ameerikast. Nemad ütlesid meile, et nende hosteris receptionit ega midagi pole, niiet võime sinna koridori magama tulla, kui soovime. Nii tegimegi ja jälle oli meil kodu! Baaris laulis vana šoti laulja, kellega Angelaga samuti tutvusime.

Magasime põrandal.

19. PÄEV

Varahommikul tuli koristaja, kes ei teinud meist väljagi. Aga peagi läksime ära ka, sest võimalus oli, et varsti võib reception tulla. Tegime tänaval endale kiirhommikusööki ja kolisime parki murule telgipeale pikutama. Seal kohtusime u 20 geiga! Ülivahvad tüübid olid. Vähesed rääkisid inglise keelt, kuid nad olid ülisõbralikud ja ägedad. Eelmine õhtu oli pühapäev, pühapäevad on Brüsselis geipäevad. Esimest korda reisil käisime too päev veidi mööda poode. Gentist tuli Angela belgiasõber, kes meiega osa päevast viibis. Üsna õhtul hakkasime linnast trammiga välja liikuma, sest järgmine varahommik läks meil brüsseli väiksest lennujaamast, Charleroist, lennuk. Kõndisime päris pika tee ja hakkasime hääletama.

50. auto: Saime Angelaga kabrioleti peale, kus mängis Kuuba muusika. Sõitsime mööda tolmuseid külateid, maisipõldude ja lehmade kõrvalt. Oli õhtu ja loojuv päike. See oli võrratult võimas! Juht ütles, et kruiisib niisama autoga ringi ja võib meid 40 km kaugusele lennujaama ära visata ka. Järjekordne ülikena inimene!

Nii me siis jõudsime Charleroi lennujaama, kus peagi Mammu ja Oliver taas meiega liitusid. Otsustasime oma õhtuse staabi teha õue murupeale kohta, kust tõusvaid ja maanduvaid lennukeid näeb. Pidime öö lennujaamas veetma. Lamasime taas magamiskottidega telgi peal, sõime õhtust. Jäime sinna magama. Öösel kell pool 2 ärkasin selle peale, et Mammu ütleb rahulikult, "politsei on siin". Tegelikult oli tore politsei, rääkis meile, kuidas seal ei ole turvaline magada ja me peaksime ikka lennujaama sisse minema. Nii me siis tegime. Magasime sama moodi telgi peal lennujaamas edasi.

20. PÄEV

Varahommikul väljus lennuk riiga. Mina õhusolekut ei näinud, sest uinusin, kui lennuk polnud liikuma hakanud ja ärkasin, kui lennuk oli maandunud. Riia lennujaama juurest hakkasime kohe hääletama.

51. auto: Saime Angelaga kiirelt peale ja kuna autos oli 4 kohta palusin Mammu ja Oliveri ka peale võtta. Esimene kord, kui 4kesi koos sõitsime! Saime Riia linna sisse.

Veidi nukker ja masendav oli seal olla... Sõime arbuusi ja uurisime turismiinfost kuidas linnast välja saada. Sõitsime pika maa bussiga ja hakkasime hääletama.

52. auto: Saime jälle Angelaga peale ja sama lugu, 4 vaba kohta, palusime teised ka peale võtta. Saime maanteele, mis läks Eesti suunas!

53. auto: Sealt saime jälle Angelaga enne peale, sõitsime mingi Läti linnani.

54. auto: Ja sealt edasi saime juba auto peale, kus Mammu ja Oliver sees istusid! Nad palusid meid ka üles korjata.

Selle läti-venelasega saime Tallinasse lennujaama juurde välja. Hullumeelne rallisõitja oli oma liiga rikka autoga. Aga muidu tore inimene. Ja see oligi viimane auto........

See oli lühikene kokkuvõte sellest võrratust reisist. Tegu on rohkem kirjeldusega, kuidas me hakkama saime. Niisiis on see emotsionaalsest vaatepunktist üsna ebasiiras. Kuid pean ütlema, et minu reisikaaslane, Angela, oli parim reisikaaslane, millist leida võib. Samamoodi ka Maria ja Oliver. Võin lisada, et meil polnud ühtki negatiivset kogemust. Mida veel... tuleb julgeda küsida, ei tohi alla anda ja parim(2) reisikaaslane on positiivsus. Nii väga tuli meile kasuks see, et kui meil ka kodu polnud, siis me ei põdenud selle pärast. Kokkuvõttes magasime 2 ööd telgis ja 2 ööd telgi peal, ülejäänud voodis!

Growing up

2011-08-11T16:25:00.005+03:00

Elise, Angela, Dagmar, Ake, Kätlin, Kerli, Artur

Chairparty

2011-08-11T16:08:00.002+03:00

Ükskord oli meil interi tunnis ülesanne.

2011-08-07T18:07:00.001+03:00

That's how i've spent my last few days. Painting is blurred, because it's not finished.

2011-07-06T22:48:00.007+03:00

Mõtlesin teile tutvustada üht armast ehteloojat. Nimelt minu õde Triin! Minumeelest teeb ta äärmiselt ilusaid asju ja ise tehtud on ikka parim.
Tema töödega saab tutvuda siin: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150212018734961.319158.630324960
Kuid ta teeb ka analoogseid ja igasuguseid muusuguseid ehteid tellimuse järgi.
Järgnevatest kaks esimest paari kuuluvad täie õigusega mulle, sest mul oli au need endale sünnipäevaks saada. Minu absoluutsed lemmikud.

Ja järgmine paar kuulub kellelegi teisele, kuid need on siiski veel ühed minu lemmikud!

Niiet võtke julgelt temaga ühendust, kui huvi tekkis!

Geriljakino

2011-07-06T22:32:00.005+03:00

Stseen filmist Bitter Moon
Käisin Annikaga laupäeva ja pühapäeva südaööl esimest korda Geriljakinos. Ette oli öeldud vaid, et kohtumine on sadamas. Ja vihje, et öö möödub laeval. Nii siis oligi. Filmiks oli Roman Polanski Bitter Moon aastast 1992. Romantiline draama/triller. Minumeelest oli päris hea film, veidi jõhker ja ootamatu, veidi alguses tundus venivat ja kuna oli öö, siis enne filmi tunni ajane ootamine väsitas ka ära. Siiski oli öö ja kogemus võrratult mõnusad.
Hommik kell 4 laeval koos päikesetervituskokteiliga oli justkui kirss tordil.

Järgmine film on juba 7. juulil. Kohtumine 22.45 Tatari 1.
Kindlasti soovitan minna! Lähemalt saab uurida siit: http://www.geriljakino.ee/et

2011-06-25T13:50:00.002+03:00

Järgmine laupäev, 2. juuli kell 10.00, lähen Telliskivi Kirbuturule oma riidekappi tühjendama!

Kehamaaling

2011-06-23T14:59:00.002+03:00

Kunstipraktika Paunkülas 2011

modell: Marie Einmaa

maalivad: Olivia Lember, Anni Sildvee, Anna Mari Liivrand, Ainiki Niinelaid

2011-06-22T22:08:00.004+03:00

Teisipäeval aitasin Viru keskuses Tallinn Dollsi moeshowd korraldada. Tutvusin nii mõnegi kifti inimesega ja päev oli täis tegutsemist. Lava taga lendasid rannapallid, vööd, lilled ja tõukerattad. Laval olid aga võrratult kaunid riided. Minumeelest on Tallinn Dollsi kergelt naiivne neiulik stiil omapäraselt armas. Nii et soovitan silma peal hoida!

Minu isiklik lemmik oli too must pikk kleit selle kauni tigitrükiga pintsakuga.

(pilt pärit Delfist, rohkem showst: http://pilt.delfi.ee/album/214465/?page=2)

Catching the Wind

2011-06-18T14:34:00.000+03:00

video by Villem Jahu
Paunküla kunstipraktika 2011

Painting the Wall

2011-06-16T11:42:00.002+03:00

Paunküla 2011 kunstipraktika

ERKI 2011

2011-06-13T20:02:00.003+03:00

Neljandat aastat järjest käisin ERKI moeshowl abiks korraldajatel. See kord toimus see Volta tehases Põhja-Tallinnas. Minu vaate läbi oli see vist parim ERKI, kus ma käinud olen. Koht oli vingeks tehtud, seinad olid mustadest kangastest ja lava oli pikk sirge ning kõrval kõrgemale tõusvad istekohad. Lava põhjas oli valgustus. Kõik bannerid ja logod olid must-valgelt maalitud, mis oli visuaalselt ilus. Seoses sellega...

Reedel, päev enne moeshowd istusin EKA majas ja maalisin just neidsamu logosid. Laupäeval olin juba üheksast majas, aitasin veel asju Voltasse viia ja sinna jõudes hakkasime püsti panema backstage'i. Olin põhimõtteliselt backstage'i ajagraafiku koordinaator. Kadry oli mulle abiks, mis oli tore. Aga see aasta oli olukord üsna rahulik, kõik toimis meeldivalt hästi ja plaanipäraselt. Minu seisukohalt küll. Show'd jälgisin samuti back'ist. Aga päev oli taas võrratult hea, küll väsitav, aga kogemus!

Aftekale jõudsime alles 1-2 ajal, aga sellest hea muusika ja mõnusate ruumidega üritusest oli küll väga kahju, sest inimesi oli vähe.

Järgmine päev helistas Eva-Liisa, kelle assistendiks ma olin ning pakkus, et võib-olla sooviksin järgmine aasta kogu ürituse korraldamise protsessis kaasa lüüa. Ohjaa! Põneeeev.

Aga veidi kollektsioonidest minu pilgu läbi. Mõtlesin, et toon välja 6 endale enim meeldinud kollektsiooni.
Juurde lisatud pildid on pärit femme.ee'st (fotograaf Jaana Juur), sest kogu tegutsemise kõrval ei jäänud aega ise show'd jäädvustada.

All that money

Madis Luige, Karen Milistveri ja Nele Aunapi
Selles kollektsioonis meeldisid mulle just need jakid. Muidugi olid omamoodi põnevad ka nahkkotid.

REO

Triinu Jõhve

Kuigi stilistika polnud just päris minu maitse, siis need suurepärased kampsunid olid absoluutselt kiitmist väärt.

Meie aja kangelane

Katre Koovit

Üks mu kõige lemmikumaid kollektsioone, vaatamata sellele, et olen tavaliselt rohkem naistekollektsioonide huviline. Kogu meeleolu, suurepärane rätsepatöö, omapärased lõiked moodustasid kokku lummava vaatepildi.

Nude Directions

Karin Kallas ja Olga Jazepova

Loomulikult suutsid mu südame võita selle kollektsiooni imekaunid kingad.

Haute - sport - couture

Kristina Tatarinova

Kogu sürreaalsuses jättis too kollektsioon meeldivalt vallatu mulje. Ja üleliigne valge ei olnudki liiga üleliigne.

I love you... Me neither

Olga Rattik

Ütleksin, et see kollektsioon suutis mind enim üllatada, sest ma ei osanud arvata, et võiksin olla vaimustuses haaknõeltel põhinevast kollektsioonist. Kuid ma eksisin, see kuidas oli haaknõeltest loodud kaunistused oli äärmiselt kaunis. Nii oli ka mõningate lõigetega sellest kollektsioonist.

Ma olen paratamatult alati olnud rohkem praktilisuse poole kalduva moeloomingu austaja, kuid pean head sõnad ütlema ka kollektsiooni Fold Yourself (autoriteks Mae Köömnemägi, Liina-Liis Pihu, Meri-Kris Jaama) kohta. Pärast showd põletati too teos Volta läheduses. Kirglik looming.

Aga ERKI'ga.. järgmise aastani!

Soliidne must, veidi origamit, veidi vallatust

2011-05-26T20:57:00.004+03:00

Täna...
...traageldasin 25 meetrit murdejooni sisse, mille pärast välja tõmban.
...panin 42 korda niiti nõela taha.
...tegin 42 korda niidile sõlme otsa.

Seda kõike ilusa tulemuse nimel!
Mistarvis? Et neiu Dagmar saaks lõpetamisel kanda minu disainitud ja valmistatud kleiti! Ja oioi kui vaimustuses ma olen, sest see tuleb võimas!

Ja nüüd overloki saamisega tulid mul meelde need salaimed, mis mu kapis valmis/poolikult seisavad. Üks kleit, seelik, jakk..., mis kollektsiooni tarvis said valmistatud. Lihtsalt mainin.

Ja juba järgmine laupäev, 4.06.2011 kell 19.00 toimub Volta tehases ERKI moeshow!

Kõlab üpriski magusalt.

B-day

2011-05-24T17:36:00.002+03:00

Kuidas me Alissaga värviliste sünnipäevamütside ja -pasunatega mu sünnipäeva veetsime ning hiljem meekooki sõime...

Aitäh!

In the Gallery

2011-05-15T11:58:00.004+03:00

A Wordless Walk Through the Wonder

2011-04-30T21:07:00.002+03:00

Fotokunstnik: Olivia

Hello, stranger!

2011-04-27T19:56:00.000+03:00

2011-04-24T22:03:00.004+03:00

2011-04-23T18:54:00.000+03:00

Sageli tuleb ette, et elu tegelikud tragöödiad toimuvad niivõrd madalal kunstilisel tasemel, et nad solvavad meid oma toore jõhkruse, absoluutse seosetuse, absurdse tähendusetuse ja täieliku stiilipuudusega.

- Dorian Gray portree

Mark Twain and Satan

2011-04-22T14:11:00.000+03:00

William Klein "Out Of Necessity"

2011-04-22T13:02:00.003+03:00

talking about his work

Water

2011-04-09T18:32:00.000+03:00

by Mirjam

Ära viska ära

2011-04-03T20:00:00.004+03:00

Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt. 6) on 2. aprillini avatud kunstitudengite näitus "Ära viska ära!", kus vanadele esemetele on antud uus otstarve. Minumeelest oli tegu päris leidlike ideedega. Näitusega juhitakse tähelepanu sellele, kui lühike on asjade eluiga tänapäeval. vanad kleidid kui sisustuselemendid ja "riiulid" multifunktsionaalsed riidepuud IT-lembelistele... vanadest kuvaritest taimepotid ja valgustid klaviatuuridest raamatutest lillepotid

There is no excuse for 6am

2011-03-26T15:04:00.001+02:00

Greenbuilding

2011-03-26T14:54:00.002+02:00

Mirjam

Interior wonder

2011-03-23T13:46:00.003+02:00

Inimlikkus...

2011-03-16T20:03:00.005+02:00

Models: Lily Donaldson, Gemma Ward, Caroline Trentini
Photographer: Steven Meisel
Styling: Edward Enninful
Originally published in Vogue US December

2011-03-14T18:56:00.002+02:00

harilik-marker-vildikas-scan-photoimpact

2011-03-09T17:22:00.001+02:00

A little inspiration

unknown

Salvador Dali

Ladyscene

2011-03-08T18:40:00.002+02:00

Lady, Dagmar
Photos and The Dress, Mirjam

Kafka series

2011-03-02T21:23:00.003+02:00

The Girl, Dagmar
Photos, Mirjam

Sedamoodi eelvoor

2011-02-28T18:38:00.002+02:00

Pühapäeval oli mul au olla esimest korda elus moekonkursi žürii liikmete seas. Nimelt toimus Sedamoodi 2011 eelvoor, kus osalesid koolinoored. Lisaks minule kuulusid žüriisse Eneli Valge, Kalle Aasamäe, Diana Tuulik ja Mari-Ly Karjane.
Üritus kestis kogu päeva ning viimase arutelu lõpetasime alles kella kuuest. Kogemus oli põnev. Nooremates gruppides, kus oli ka vähem osalejaid, oli vaidlemist vähem, kuid gümnaasiumi osas oli vaidlemist rohkem. Siiski jõudsime ühisele keskteele, kuhu said sobitatud enam-vähem kõigi arvamusi arvestades finalistid.
Tase oli keskpärane, ütleks, et mõned olid päris tugevad ja mullegi vau efekti tekitavad. Kuid palju oli ka kergelt sarnast loomingut, kuigi teema oli ju nii lai, vaatamata selle esimesel hetkel võib-olla arusaamatule pealkirjale.
13. aprill 2011 leiab aset finaal Salme kultuurikeskuses. Kindlasti soovitan vaatama minna. Saab üht-teist aimu, mis noored ka teevad.

dsc

2011-02-19T12:24:00.005+02:00

kollaažeksperiment 2 19.02.11
Mirjam

2011-02-18T22:59:00.001+02:00

kollaažeksperiment 18.02

PG moeõhtu 2011...

2011-02-14T19:51:00.011+02:00

ja selle köögipoolest

Minu jaoks suur sündmus, mida otsast lõpuni orgamiseerisin, on lõpuks läbi.
Esiteks soovin õnne kõikidele osalejatele, sest ei ole võimalik panna toimima koolimoeshowd, kui ei ole neid noori tegusaid inimesi, kes sisustaksid õhtu oma loominguga. Ja muidugi need pärlid, nn võitjad, palju õnne neilegi erilise silma paistmise eest.

Tegelikult tahtsin lahti kirjutada pikemalt, kuidas koolimoeshow organiseerimine minu jaoks toimis.
Oluline lüli on enese huvi selle ettevõtmise vastu, see on tõesti tähtis, sest sellest areneb edasi ekstaas pisemategi osade suhtes, millega kokku puutuda tuleb. Jah, see oli mul olemas, sest teadsin, et moeõhtu organiseerimine on hetkel parim võimalus teha taolist asja otsast lõpuni nii, et asjad toimiksid minu nägemuse järgi ja et kedagi pole, kes ütleks, et nii ja nii peab olema. Nii siis hea praktika mitte liiga karmides tingimustes. Ja sellest ongi hea alustada.
Ürituse planeerimine oli mõtteis juba kooliaasta alguses, kuid tegelema hakkasin kuskil novembri kuus, umbes 3 kuud enne.
1. step
Teema ja registreerumise väljakuulutamine.
2. step
Saatsin laiali sponsormeilid umbes 70 organisatsiooni/firmasse. Minu kogemus nüüd näitab, et neist vastas üldse vaid ca 1/3 ning neist 3/4 positiivselt. Osad vastused tulid alles nädal või kaks enne showd. Sihtgrupiks olid ettevõtted, mis isenesest moega mingit pidi seotud, kuid ka muud, kes võiksid nt kinkekaartidega auhindadena toetada. Nii leidsingi näiteks Kehrwiederist hoopis lisavõistluse moeõhtule - taaskasutusvõistluse.
Tegelikult oli see üks suur meiliralli, päeval koolis ja õhtul e-postis vastamas kõikidele seinast seina vastustele, pakkumistele.
2.1 step
Meilid potentsiaalsetele žüriiliikmetele. Neid ei saa liiga palju saata, et neid ükshetk liiga palju ei koguneks. Tunnistan, et sain žüriil küll alles viimasel minutil korralikult kokku. Ehk siis telefoni numbrid tutvuste kaudu, kellele sõbralikult helistada ja toimuv lugu ära rääkida. Kuid see toimis samuti ilusti!
3.-...step
Kontseptsiooni kokkupanemine
Osalejatele aktiivse info jagamine ning koosolekute pidamine nii korraldustiimiga (kuhu kuulus u 7 suurepärast abikätt!) kui osalejatega.
Otsisin õhtujuhid, kes viimase nädala jooksul kujunesid täiesti teisteks kui algul plaanis, kuid nendega läks suurepäraselt! Ka need on inimesed, kes peavad kõigega kursis olema, et teada, mida huvilistele-vaatajatele edastada.
Kuu aega enne valmisid plakatid ning said saadetud laiali koolidesse ja erinevatesse paikadesse.
Samamoodi saabus info
Piletite müük koolis ja teistele huvilistele hakkas u nädal enne moeõhtut, sest hea on teada väikestki üldilmet esiteks sellest, kui palju inimesi tuleb ning koguda raha, mis kulub loomulikult tehnikale ja õhtu pisiasjadeni ülesehitamisele.
Viimane nädal tuli aktiivselt järgi käia erinevate toetajate auhindadel, mis välja oli pakutud. See tähendas tähelepanelikku jälgimist, kellega mida kokku on lepitud.
...4. step
Sündmuspäev! Algas suure hulga asjade kooli vedamisega. Jah, kujunes nii, et tundidesse ma tol päeval väga ei jõudnud. Võtsin hoopis suurepärase abikäe rajalt maha ja sõitsime läbi u.10 kohta, et veel vajalikke asju ära tuua - lavatrepp Noortemajast, vaibad Eesti Disainimajast, kangast, ümbrikud, paberid, lilled, veed žüriile... Kui tagasi jõudsime, olid osalejate proovid juba alanud. Show algas 18.00, 17.00 tegime õhtujuhtidega proovi ja 17.30 hakkas piletikassa tööle. Päeval tuli paika saada saal - lava, toolid, valgustus, filmimine, helipult, projektor, kangad... Ning kohvikulauad, taaskasutusnäituse lauad, esinejate valmisseadmisruumid...
Ja sagimine ei lõppenud ka show ajal, inimeste taga ajamine, tähtsate inimestega suhtlemine..

Hea soovitus, mille ka Rannar keset melu mulle edastas ("Sa teed ise liiga palju"), jõudis mullegi kohale... veidi liiga hilja. Kui sul on tiim, siis julge jagada nendega toimuvat ja ülesandeid, sest üksi lihtsalt ei jaksa kõike ära teha, nagu mina teha püüdsin. See on vale, nii sa õhtuks oled surmväsinud ja tunned, et kõik on läbikukkunud, kuigi nii ei ole. Pealegi üksi kõiki saladusi hoides võib juhtuda, et lõpptulemus võib nõrgaks jääda. Tiim on tõesti oluline, ei jaksa üksi kõike kõike ainsana hõlmata.
Niisiis tõeline tänu neile inimestele!

Ei saa öelda, et ma moeõhtuga täielikult rahule jäin, aga virisemine ei aita. Ainult saab järgmine kord paremini teha. Kuigi mul rohkem koolimoeshow korraldamist plaanis pole plaanis, siis igasugu muid ideid küll.
_____________

Ilusad sõnad, mille ma siia arhiveerin, mis kulla Daisy läbi kõne laval kõnena minu südameni tõi...
"...on keegi, kelles on kõik, mida ühes heas sõbrannas ning naises vaja on. Ta on ustav, kohusetundlik, intelligentne, seltskondlik ning puudu ei tule ka šarmikusest. Kui Mirjam midagi ette võtab, teeb ta seda missioonitunde ning armastusega. Kohati on ta ehk liigagi pühenduv, sest sügisel avastasin ta ööd veetmast ühe moeshow backstages. Igatahes on ta suurepäraselt saanud hakkama tänase õhtu korraldusega. Ma palun ta lavale..."

Arvan, et Daisy Estam oli see kõige suurem parem käsi, keda soovida võib. Ta on professionaal alates vaibakleepimisest, piletilõikamisest, heast nõust kuni õhtu juhtimiseni. Kui hakata midagi korraldama, siis minu soovitus on abiks võtta just selline suurepärane neiu, kes magab vajadusel koos sinuga mõne moeshow backstages.
__________

Võrdlesin ürituse korraldamist maalimisega. Kõigepealt tuleb põhi luua, siis vormid mõelda, luua, siis värvid lisada, mida vajadusel võimalik enne lõpptulemust üle värvida ja korrigeerida. Just nii ongi, kõik tükid ürituse toimumiseks tuleb kokku sobitada. Ning siis, kui see valmis saab, peaks astuma sammu eemale ja kõrvalt oma kätetööd vaatlema. Liigsel kritiseerimisel pole mõtet, sest muuta seda eriti enam ei anna, kuid ideid järgmiseks ettevõtmiseks saab koguda küll! Konkreetselt nii mul see päris ei tulnud, korrigeerisin ka veel näitusel, kuid see oli võimalikult nähtamatult. Järgi jääb maal, ürituse puhul mälestus ja mitmed fotod värvikast õhtust.

http://www.pgmoeshow2011.blogspot.com/

2011-01-30T17:24:00.001+02:00

Roosad Käärid 2011

2011-01-30T00:13:00.005+02:00

RAMi moeshow oli sel aastal esimene koolimoeshow, mida vaatama läksin. Põnevus ja ootus oli üsna kõrge, sest on see ju kujunenud väga populaarseks noortemoeshowks.
Kaks osapoolt, mis määravad taolise ürituse kvaliteedi - korraldus (sh õhtujuhid) ja kollektsioonid.

Mina hindaksin kollektsioonide taseme sel aastal päris kõrgeks. Huvitav oli jälgida, ei olnud mitte liiga palju üksluiset või sarnast.

Efektsuse, šarmi ja stiiliga võitis mu südame Kätlin Haak'i ja Jacqueline Järv'e kollektsioon "The Bird", milles põhirõhk oli sulgedel. Sulgedest kleidid olid võrratult erilised ning ma arvan ka, et päris suurt tööd nõudnud. Väga meeldisid mulle ka meeste jakid. Pükste pool jäi nõrgemaks. Kirss tordil siiski oli hea modellivalik ning stiilisuunaga teatraalne etteaste, mis ei kiskunud liigselt catwalki stiilist välja kuid omas seda magusat nišši. Just selline paneb mul silmad särama ja imetluse voolama. Tervik on võti!

Meeldejäävalt kaunis oli II koha poiste "I love..." teemalisest kollektsioonist "Moscow" naise kostüüm. Lihtne, naiselik ja enesekindel.

Võidukollektsioon oli armas. Kuigi minule omane naiselikkus ja veetlevus selles puudus, siis suutis hipilik lihtsus mind võluda. Toredad olid pluuside lohvakad lõiked ning värvigamma, kust oli välja jäetud massiline must ning täielik omapära saavutatud hoopis hallikate toonidega.

..hiljem lisan ka pilte

Korralduse osas kurdan rohkem ja suuresti päästsid seda tugevad kollektsioonid. Häiris see, et kasutatud valgustusega hajus tähelepanu ära (va kollektsioonide ajal). Üleni hämaralt valgustatud saal jättis pooliku mulje, justkui ootaks alles midagi.
Ebaõnnestunud oli läbimõtlemata show lõpp. Kuid veel nahhaalsem ja inetum oli, et suur osa vaatajad lahkusid enne, kui üritusele punkt pandi. Ja oh kui kurb oli põnevusmuusika puudumine enne võitjate väljakuulutamist.
Vahepausil eesruum oli vastupidi liiga hämar, nii et tuttavaidki oli keeruline tuvastada.
Õhtujuhid olid küll armsad ja üsnagi meeldivad, kuid paistis et ka nende tegevus oli veidi läbimõtlemata ja jäi puudu minu jaoks Roosadele Kääridele omast suurejoonelisust.

Lõppkokkuvõttes jäi üritusest siiski positiivne mulje, kuid seda õiget moeshow meeleolu südamesse ei tulnud.

Freja Beha Erichsen by Paolo Roversi

2010-12-29T22:23:00.000+02:00

2010-12-29T18:26:00.000+02:00

2010-12-29T16:52:00.001+02:00

Ralph Laureni Pariisi butiik

2010-12-25T13:47:00.000+02:00

Numero Paris 2010 autumn

2010-12-17T12:01:00.004+02:00

2010-12-13T22:34:00.003+02:00

Selle aastane noortemoeshowde nimekiri on lausa üüratu! Isenesest on see äärmiselt tore, palju on aasta algul kohti, kus veel külmadel õhtutel glamuursel moel oma aega praktiliselt ära kasutada. Nimekirja võib uudistada mu blogi paremast äärest.
Kuna ma isegi korraldan sel aastal üht moeõhtud, Pelgulinna Gümnaasiumi moeõhtut, siis tekkis tunne, et varsti peaks looma lausa Koolimoeshowde Liidu!

Nädalavahetusel vaatasin üle Rotermannis toimunud Moešopingu. Meeldiv ettevõtmine, värvikas meeleolu ja minumeelest põhiline tähelepanu läks ehetele. Jah, tundub, et Eesti noorte loojate seas on käsitöö ehted päris populaarsed ja mis veel parem, tõesti ka omapärased ja ihaldusväärsed! Olen üsna veendunud, et Eesti publik, klientuur ei ole nende vääriline.
Küll aga tekitas riiete osa seal veidi segadust. Seal oli küll palju toredat, kuid ei teinud täpselt vahet, kus olid disainerirõivad või kus lihtsalt reuse rõivad.
Taolised tegemised on muutunud aktuaalsemaks, kui arvestada hiljuti toimunud blogijate moeturgu, kirbuturge ja muid toimunud moeturge.
Kas võiksin selle arutelu võtta kokku võtta positiivse lausega, et Eesti moe- ja disainiloomeelul on kasvamas potentsiaal?

Lund sajab ohjeldamatult

2010-12-12T21:16:00.000+02:00

2010-12-12T12:33:00.002+02:00

Eile sain kirja! Päris postkastist, füüsilisel kujul! Vaatasin saatjat, Eduard Vilde linnamuuseum.
Saatsin umbes kuu aega tagasi sinna väga spontaanselt ühe essee võistlusele "Minu reisielamused". Tuleb välja, et ma olen seal auhinna võitnud, kutsutud Estonia kontserdisaali auhindade pidulikule üleandmisele.
Ma olen totaalselt üllatunud ja põnevil!
Lugu, mille ma neile kirjutasin, oli minu eelmise aasta üksi Riia Alternatiiv moe- ja kunstinädalal käigust.

2010-12-12T01:01:00.002+02:00

Kogu loomeelu on võtnud praeguseks nipet-näpet vormi. Tegevus toimub pidevalt nii, et panen puzle tükke erimoel kokku. Pelgulinna moeõhtuga on lood ilusti, osalejate nimekiri on paigas. Kogemusest osasaajaid on 14. Ilus arv minumeelest ühe võistluse jaoks.
Salaja mainin, et PG moeõhtule tuleb külalisesinejaks üks väga omapärane ja andekas Eesti noor moelooja, kes on lendu läinud samuti meie koolist. Mina olen igatahes põnevil!

Täna jõudsin lõpule oma tumesinise kahekihilise seelikuga, millega ma äärmiselt rahul olen. Õmblemine on ilus tegevus, esialgu harrastasin seda põnevusest, et saan endale või muudeks otstarbedeks asju valmistada - peamiselt materjalistlikul eesmärgil. Nüüd olen hakanud hindama selle rahulikku poolt. Alati võetakse traageldused lahti, aga tore on viibida traageldamise protsessis. Ja nii ongi: protsess on samaväärne tulemusega. Riideeseme valmimine on aeganõudev, eriti kui seda keskendumisega teha. Meeldivaks on muutunud mulle stuudios tunde olla, kuni avastan, et kell on nii palju, et lihtsalt peab ära minema.

Olen palju mõtisklenud piltide kontseptsiooni üle. On muidugi fotod, mille eesmärk on vaid olukorra jäädvustamine. Kuid rääkidest moe- ning kunstifotodest, siis olen avastanud, et esimene, kõige tähtsam punkt on kvaliteet. Isegi kui pilt peabki olema udune, siis ka see saab olla hea kvaliteediga. Lisaks olen avastanud, et ma ei salli "inimene keset pilti" pilte. Mõlemal eelneval juhul on loomulikult erandeid, mis kinnitavad reegleid.

2010-12-01T21:35:00.002+02:00

"... Ja selles muutumatuses, täielikus ükskõiksuses meie kõigi elu ja surma vastu peitub võib-olla meie lunastuse, maapealse elu lakkamatu liikumise ja jääva täiuslikkuse pant..."
- Tšehhov

2010-11-29T22:40:00.002+02:00

Kunstitund 24.10 Anna Mari/ Mirjam
fotod: Triinu Jürves

2010-11-29T22:32:00.003+02:00

Where is my mind?

2010-11-28T22:39:00.003+02:00

Sel aastal ootab ees 30' ja 40'ndate Glamuur Jõulugaala

Art by Julie Verhoeven for Dazed and Confused

2010-11-27T17:02:00.000+02:00

2010-11-27T15:39:00.000+02:00

Don't let the text push you around.

2010-11-21T22:00:00.004+02:00

Siia kirjutamiseks on aega tohutult väheks jäänud.
Viimased nädal aega olen tegelenud PG moeõhtu asjadega, et kogu kontseptsioon ja pusletükid kokku panna. Protsess on põnev ja neid, kes meid auhindadega toetama on valmis, on juba omajagu olemas. See on ainult suurepärane! Ärgitan siiski üles ka osalejaid julgelt välja astuma, sest üritus tuleb võimas, aga oluliseim osa ongi ju just osalejad! Registreeruda saab kuni 1. detsembrini (kuupäeva liigutasin varasemaks).

PG moeshow 4. veebruar 2011

2010-11-11T11:24:00.002+02:00

Sel aastal korraldan oma kooli, Pelgulinna Gümnaasiumi moeõhtud. Praegune toimumiskuupäev on 4. veebruar. Ja oh kui elevil ma koguaeg selle pärast olen! Ma olen absoluutselt võtnud endale missiooniks see hästi ära korraldada. Seega, kõik koolimoeshowmaratonijad, pange selle külastamine endale kindlasti plaani! Ning kõik teised muidu huvilised ja moeloomegurmaanid samuti. Peenem info tuleb lähitulevikus, kuid vaikselt hakkab toimuv kajastuma PG moeõhtu blogis: http://www.pgmoeshow2011.blogspot.com/

This year I am organizing Pelgulinna Gymanisum's fashionshow. It is taking place on 4.february in PG's hall. I am totally overexcited about it and i took it for my mission to organize it well. So, all the fashioncreationgourmets and other fans, but it in your schedule. Specific info (unfortunatly in estonian) will be at PG fashionshow's blog: http://www.pgmoeshow2011.blogspot.com/

Movie: YSL

2010-11-11T11:01:00.010+02:00

Eile käisin vaatamas Artises Prantsuse Dokumentaalfilmide raames linastuvat filmi "Moemaja Yves Saint Laurent". Täidetud olid kõik kohad saalis ning isegi trepid. Film tõi vaatajateni kõrgmoe sündimise telgitaguseid - näha sai õmblejate tööd, ruume, tegemisi, rõivaste valmimisprotsessi kavandist, näidistest kuni lõpptulemuseni ning loomulikult Laurenti arvamuseavaldamist pooleliolevate näidiste kohta.
Film oli mõneti üksluine, kuigi pooleteist tunni ajal igav kordagi ei olnud. Lõpus oleks justkui oodanud finaalina moeshowd, mingit muutust, kuid film lõppes samamoodi nagu terve aja kestis - loona rõivaste valmimisest. Mind lummasid enim kasutusel olevad kangad, nende värvid ja võrratu materjal ja oh kui palju erinevaid neid oli. Muidugi ka nendest valminud kleidid.
Laurentil oli kindel arvamus, alati ta kas absoluutselt jumaldas midagi või teadis mis on valesti. Muidugi on see pikka taolise elutöö puhul täiesti normaalne, aga seda oli meeldiv jälgida.

Halloween

2010-10-31T13:27:00.006+02:00

Snowhite and vampire

The Great Facebook (wall)

50's

Mad Hatter kissing Edward Cullen

Geisha and Nerd

all pictures from Mairi Sõelsepp camera

2010-10-30T16:38:00.002+03:00

Tartu, juuli 2010
_______________________________

Neljapäeval olin viimast päeva Baltikas Montoni sisseostus praktikal. See oli suurepärane kogemus, sain aimu taolise ettevõtte toimimisest. Ning samuti on seal inimesed väga meeldivad, kellega koos töötada ning kellelt pidevalt kõige kohta pärida.
See oli absoluutselt võrratu võimalus näha moetööstust ise selle sees olles.
Ma arvan, et kui kellelgi on huvi saada praktikale Baltikasse, siis tasub neile kirjutada!

My one and only (2009)

2010-10-24T00:27:00.004+03:00

Võrratu naiivne kostüümidraama 50'ndatest, peaosas Renée Zellweger. Mulle meeldib, kui on tänapäeval lavastatud varasemaid aegu. Suur osa oligi kogu miljööl ja kostüümidel. Naiivsuse kõrvalt oli see väga ilus ja südamlik.

Amazing naive costume drama about 50's with Renée Zellweger. Totally unusual road trip movie. I would name it one of the best costume dramas i've seen. Although it was naive, it was totally visually apealing.

(drama/comedy)

FDC Young Designer Awards 2010

2010-10-21T15:15:00.004+03:00

"Fashion Designers’ and Craft makers’ Young Designer Awards are the brain child of knitwear designer Joanna Marcella. The awards is designed to raise awareness of multi-cultural cutting edge designers, and are open to young people aged 9-25 years who have a passion for fashion, who have an ability to do intensive research and have a natural enthusiasm for the subject. Since 2002 the awards have grown from strength to strength each year and now engage young fashion designers from all cultural backgrounds. Each young designer is required to create an outfit that will showcase their individual talents."
Registration is until the end of October (But there is registration fee, ages 9-20 £37.00 and 21-25 £47.00). Competiton is international, but takes place in UK!
Also there are oppotunities for workshops and volunteering.
I think that it's a great opportunitie for young raising designers!

Few pictures from last year

FDC Young Designer Awards homepage: http://youngdesignerawards.weebly.com

Play Me, I’m Yours

2010-10-20T11:51:00.005+03:00

I read about one of the loveliest arts installation i've ever heard about.
Despite the fact that it's over for now, i wanted to share it.

Touring internationally since 2008, ‘Play Me, I’m Yours’ is an artwork by artist Luke Jerram. Street pianos appeared in cities across the world. Located in parks, squares, bus shelters and train stations, outside galleries, markets and on bridges and ferries, the pianos were for any member of the public to enjoy and claim ownership of. Reaching an audience of over 1,000,000 people worldwide, Jerram installed over 300 pianos in 16 different cities.

All about it: http://www.streetpianos.com/

Photographs by Mario Testino

2010-10-17T18:45:00.001+03:00

The sip of inspiration

The Piano Pegasus

2010-10-15T19:59:00.001+03:00

It's called the Pegasus, and it's made by the Schimmel Piano company in Germany.

The great yellow nail day

2010-10-08T00:06:00.003+03:00

artist: Triin