Olen taas siin imearmsas suusakodus, Åre lähedal Duved’i külas. See on nagu lumemuinasjutumaa, kus pärast jõule ei võeta kohe kõiki tulesid majade küljest ära ja kõik särab ikka veel. Ümberringi paks lumi ja praegu ka neetult külm ilm. Lisaks veel need lõputult taevasse ulatuvad mäed, millel mõned rajad valgustustega ääristatult samuti säravad.

Ja kummaliselt kodune on, sest eelmine aasta sai ju ka suusapuhkus siin veedetud. Ainult mu narivoodi ülemine naaber, Karolina, on puudu.  Seljataga on üle 600 km pikkune sõit Stockholmist siia ja enne seda veel Turu’st laevaga Stockholmi ja veel enne Helsinkist 200 km Turu’sse... Ja nii edasi. Kokkuvõttes lihtsalt palju teel olemist, benisiinijaama-kohvi peatusi ja unesegast autoaknast kaugusesse vaatamist.

Autos lõpetasin Jaan Krossi  raamatu„Keisri hull“ lugemise. Kummaline ühe mehe päevaraamatul põhinev raamat, mis sisaldab 350 lk’l mitme inimese elu noorususest surmani. Lõpus lausa 1 lk keeramisega 21 aastat. Kummaline küll, et mõne inimese elu oli mahutunud nii vähesele paberile. Aga raamat oli elutõene lugu. Alguses tundus igavavõitu,aga lõpetades olin päris rahul, et läbi sai loetud.

Selline vahva tunne on (mis juhtub huvitaval kombel sageli reisil olles), et mitte midagi, mis jäi koju maha, pole väga olemaski. Inimesed muidugi on, aga olu mitte. Mis ei tähenda muidugi, et ma ei plaani miljonit matemaatika ülesannet vahepeal ära lahendada, sest matemaatika võtsin ma endaga kaasa.