London I

Lennujaam on koht, kus ilmselt asub suurem osa välismaallastest ühe riigi alal. Kuigi tegelikult see ei olegi ju riigi ala vaid maksuvaba tsoon, mitte mingi riik paljude eri rahvustest inimestega, kes on kõik kuskile teel. Nii ma istusin Tallinna lennujaamas ja ootasin lendu Londonisse. Nojah, seal küll olid enamus eestlased..

Pilvede peal on päikseline ilm, samal ajal kui maa peal on hall. Jõudsin teekonnal Londonisse läbi lugeda terve raamatu, Bulgakov'i "Koera süda". Bussipiletit ostes sain aru, et mõnel inglasel võib ka rohkem harjumist vajav aktsent olla, aga pileti sain ikka kätte. Ma pole kunagi varem viibinud välismaal, kus ma kohalikust keelest aru saan, ja see on lahe! London Lutoni lennujaamast sain tunniajase bussisõiduga kesklinna. Kõgepealt olid majad natuke räpased, vaheldusid rikkamad ja lohakamad majad ja nägin ka minipõllulappide sarnaseid koliaedu. Marble Archi jõudes mõtlesin, et ei lähe üldse kohe metroo peale vaid jalutan ringi, aga kuna mul ka kohver oli, läksin siiski metroole. Metroos loevad kõik ajalehti. Ja täpselt ei saagi aru, mis riigiga tegu on, sest multikultuursust ja erinevaid rahvuseid on nii palju, et silme ees läheb kirjuks.
----

Bussi ja metrooga seigeldes unustasin telefoni sisse lülitada ja helistasin Liisule alles, kui metroolt maha tulin. Aga ta oli mulle juba vastu tulnud. Varsti tuli Triin ka koju ja nemad olid otsustanud, et me lähme kõik välja baari, kus Kädli töötab. Kui Triin ja Liisu end pesid, kasisid, soenguid tegid, käisin mina nurgapealses poes siidreid ostmas. Nad elavad getos, niisiis üks pikkade rastadega eriti rastafari tüüp vist rääkis minuga ja tegi veel müüaga nalja midagi minu kohta, aga nad olid nii sassi, et keeruline oli aru saada. Lõpuks seiklesimegi kahe (kahekordse punase!) bussiga mööda Londonit ja jõudsime Slim Jim Bar'i. Tutvused on siin ägedad, kui me turvadele ütlesime, et oleme Kädli sõbrad, lasid nad meid tasuta sisse ja terve õhtu said sõpradeks. Kui lõbus! Kõigepealt ühinesid meiega 3 eriti peent briti preilit, kes lõpmatutes kogustes margariitasid jõid. Hiljem tuli Esther ja sai ka sama moodi sisse, siis ühines meiega hunnik briti noormehi. Ja need jaurasid meiega baari sulgemiseni. Aga see baar oli kahtlemata üks ägedamaid, kus ma käinud olen, laes ripuvad rinnahoidjad, sest iga fläshija saab tasuta shampuse. Muusikaks on rock ja muu taoline. Millal varem olen ma kuulnud Hendrixit, Bowiet... baaris? Eestis mitte kunagi. Ja kui on, siis seal pole inimesi või kuisiis paar sommi. Aga kuna teised tantsida ei tahtnud, siis ma otsustasin terve öö üle tantsuplatsi tantsida nagu segane. Sealt leidsin veel palju sõpru, inimesed olid seal eriti ägedad, juba nende väljanägemine oli äge. Turvameestelt sain hüüdnime selle järgi, et koguaeg "fresh air"'i käisin õues hingamas. Sest sees oli oi kui palju inimesi.

Baar pandi kinni umbes 3st ja kuna Kädli seal töötas, olid kõik juba omad, seega pärast uste sulgemist jäime crew'ga veel baari istuma. Äkitselt hakkasid inimesed sees suitsetama ja kõik jõid tasuta alkoholi. Ja päris päris lõpus läksid kõik ära, tuled kustus, pidu läbi. Seiklesime jälle bussidega koju ja mmmmmm kui hea oli magada.

Kõik tänavad Londonis on ühesugused, niisiis ma ei saa üldse aru, millal ma kus olen.

---

Laupäeva hommikul magasid kõik häbiväärselt kaua. Aga lõpuks polnudki väga hullu, kui välja astusime säras päike ja geto kodutänav oli imeilus. Võtsime Triinuga ette kohustusliku linnatuuri. Trafalgar Square, Big Ben, London Eye ... ja kuna ilm oli nii ilus, oli kõik veel 3 korda ilusam. Päeva sisse mahtus ka väike shoping ja hiljem lõpetasime Liisu tööjuures Costas muffinite ja hiigelkohvidega. Käisime ka Stratfordi Euroopa suurimas kaubanduskeskuses ja see oli hullumaja. Meeletu, milliseks muutuvad inimesed kaubanduskeskuses, kus juba praegu mängib jõulumuusika ja rahvast on meeletult palju. Nagu metslaste seas.